Tahaks teada tõesti, miks me armastame? See teeb ju haiget.. Jah, rõõmu ja õnne valmistab ka palju, aga enamasti see teeb lausa jõhkralt haiget. Kelles on viga? Miks kannatavad tüdrukud mingil määral rohkem, kui poisid? Kas see aind minu arvamus, et poistele see kergem, kui tüdrukutel, aga enamus tüdrukud tülide ajal näitavad ennast põikpäise ja enesekindlana, kuid tema sees olev õrn hing tahaks karjuda kogust kõrist... On see tõesti aind minu arvamus? Kui sa seda loed, kas sa oled minuga nõus? Kas tõesti see minu haige fantaasia, kas ma tõesti nii loll inimene?
Miks ma sellist asja kirjutan?
Nutta ma enam ei suuda,
sind tagasi võita vaid loodan.
Kui ma poleks olnud nii rumal
ei peaks ma sinu juurde lendama ainult öise kuu kumas.
Ei julge sulle enam midagi kirjutada,
mu soov vaid lihtsalt siit ennast alla virutada.
Kuid kirjutan ikkagi sulle neid ridu,
sest muud moodi ma ei oska ja ei suuda tunnistada oma vigu
Kardan, et mu aeg on tulnud,
et jäädavalt lahkuda,
võibolla olen lihtsalt su järgi hullunud.
Ma ei tea enam mida teha,
siin, minu asemel
istub üks tühi ja hingetu keha.
Kallis, mis minust on saanud?
Kas ma olen tõest omadega nii madalale maandund?
Osa sellest, kuidas ma ennast tavaliselt väljendan. Nimelt on tänane (10.02.14) olnud üks kõige õudsem päev sellel aastal. Miks? Kool hakkab käest jälle minema ja mis kõige halvem, ma Janiga tülis. See lihtsalt surmavalt valus, põhjusi ei hakka siin välja tooma, aga tunnen ise süüdi slles tülis... Nagu ka riimid ütlesid et ei julge talle enam kirjutada, aga küll ma teen seda. Mul sai temaga 8 kuud ja kallid lugejad, luban, vannun, et ei lase seda käest. Me keegi pole perfektne, ma tean, aga fakt see, et enamus meist seda soovib ja ka proovib olla. Tunnistan, vahel kuulun ka nende hulka, kes tahavad olla perfektsed. Ma tahan olla ilus, peenike ja pepuni ulatuvaid lokkidega juukseid, aga näete ma ei saa seda.. Ma pole peenike,ma pole kõige ilusam, mul pole pepuni ulatuvaid lokilisi juukseid vaid mul sirged juuksed ja tunduvalt lühemad. Ma tahan muutuda, aga mul inimesi vähe, kes mind toetaks ja välja aitaks sellest kõigest. Ma olen enamasti omaette ja endassetõmbunud inimene, paraku ma juba selline olen. Kallikesed lepime sellega, kes me oleme. Üritame oma muredest ja kurbusest üle olla. Üritame igast si*emast hetkest üles leida positiivsuse killu. Oleme tugevad...
Üks pisiasi veel, et hakkan ka võibolla järjekat kirjutama...
Aga päikest teile mu kallid ja püsige tugevad :3
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar